Pikk aeg on mööda läinud, pole tahtmist olnud kirjutada ja aega ka pole.
Reede.. päev, mida me kõik kartsime. Kallis vanaisa, täis elurõõmu, väga suure südamega ja minu ainus vanaisa lahkus meie seast alatiseks..Ta oli mees, kes tegi kõike enda kätega, laskmata teistel ennast segada. Ta oli mees, kes..kes viskas nalja, tal oli väga suur huumorisoon ja tema naer nakatas alati teisi. Tal olid kindlad sihid, ta astus julgelt vastu oma haigusele ja tegi kõik, et see temast võitu ei saaks. Ta oli inimene, kes seisis kindlalt oma jalge peal ja ei lasknud ennast mõjutada.... Mulle pole veel see siiani kohale jõudnud, et teda enam ei ole. Tekib tahtmine minna vanaema majja ja öelda " kas vanaisa on üleval oma toas?" kuid enam ma seda teha ei saa..Ta jääb alatiseks meie südametesse, ta on jätnud endast jälje, mida me saame austada. Ma tean, et nüüd on ta paremas paigas, seal kõrgel pilvepiiril ja vaatab alla meie peale ja on meie kaitseingliks.. Ta tahaks, et me kõik naerataks, oleksime õnnelikud nende hetkede üle, kui ta oli meiega ja kaotada meie silmist pisarad, sest elu on miski, mis lõpeb kord ja see juhtub kord meie kõigiga. Armastan sind alati ja hoian oma südame lähedal (w).
oh.. räägin parem eilsest tantsupeost ka.Väsitav oli, tantsuplatsil nutsime, kuid need emotsioonid, mis valdasid meid pärast pidu, on kirjeldamatud. Kes nägid, need nägid ja nii ongi hea. Ma arvan, et ma ei kirjuta seda kõike, mis seal toimus ja sellest, mis oli Pireti juures, sest see on meie oma, meie Zipelgate mälestus, mida suutsime jäädvustada videotele kui ka oma leida neile koha oma südames. Armastan teid kõiki, mu kullakallid Zipelgad. Me oleme ainulaadsed, rohkem meiesuguseid ei tule ja see ongi hea:) Sina said veel eriti kalliks, aitäh .
Tänaseks kõik,
häädööd .
No comments:
Post a Comment